MIS ON RADOON?

  Radoon on looduslik radioaktiivne gaas.

   Värvitu ja lõhnata radoon kuulub intertgaaside hulka, mis tähendab, et ta ei osale keemilistes reaktsioonides. Vees võib ta lahustuda, samuti ka veres ja koevedelikes. Gaasiline olek ja keemiline inertsus teeb ta eriliseks teiste uraanirea elementide hulgas, andes talle suurema liikuvuse. Seega, tekkides uraani sisaldavas aines (pinnas, kivim, ehitusmaterjal), on radooni aatom võimeline liikuma aine pooridesse ja sealt edasi ümbritsevasse õhku.

   Radooni tekkimise aluseks on looduslik radioaktiivne lagunemine, mille käigus maapinna sees tekkiv gaasiline radoon võib levida kümnete meetrite kaugusele, jõudes maapinnale ja hoonete siseruumidesse. Mõnikord võib kõrge radoonisisaldusega olla ka põhjavesi ning looduslikud ehitusmaterjalid.
 Kõrget radoonisisaldust võib leiduda peaaegu kõikjal Eestis. Peamiselt on radooniohtlik Põhja-Eesti, kus uraanirikka diktüoneemaargilliidi peal asetseb poorne ja lõheline paekivi. Uraani lagunemise käigus tekkiv radoon saab sellisel juhul vabalt maapinnale tõusta.
   Radooniohtlikud on ka piirkonnad Lääne-Virumaal ning Tartumaal, kus kõrge radoonisisalduse tekitajateks on jääajal Skandinaaviast siia kandunud setted.

     Radoon pääseb majja ehituse halva kvaliteedi ning hoone vananemisel tekkivate pragude tõttu.

     Radoonirikka õhu sissehingamisel suureneb kopsuvähki haigestumise risk. Seetõttu on äärmiselt oluline kaitsta ennast radoonist tekkiva ülemäärase kiirituse eest.

     Radoon ja selle lagunemisel tekkivad tütarnukliidid suurendavad kopsuvähki haigestumise riski, seetõttu on oluline piirata nende sisaldust õhus, mida hingab sisse inimene.  Radooni aktiivsuskontsentratsioon on välisõhus üldjuhul väike ega kujuta tervisele ohtu, kuid siseruumides võib see kordades ületada Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt tunnustatud ohutu piiri 100 Bq/m³ ja Euroopa Liidu direktiivis 2013/59/EURATOM nimetatud viitetaseme 300 Bq/m³. (erandina peab koolieelsete lasteasutuste ja koolide siseruumide radooni aktiivsuskontsentratsiooni aasta keskväärtus olema alla 200 Bq/m³). Viitetaseme ületamisel tuleb kaaluda ja vajaduse korral tarvitusele võtta meetmeid radoonisisalduse vähendamiseks.

• Keskkonnaministri 30.07.2018 määrusega nr 28 „Tööruumide õhu radoonisisalduse viitetase, õhu radoonisisalduse mõõtmise kord ja tööandja kohustused kõrgendatud radooniriskiga töökohtadel“ on kehtestatud tööruumide õhu radoonisisalduse riiklik viitetase 300 Bq/m³, nõudes kõrgendatud radooniriskiga aladel paiknevatel töökohtadel, mis asuvad maa all, hoone maa-alusel korrusel või hoone esimesel korrusel, kui maa-alune korrus puudub, radoonisisalduse mõõtmisi. Viitetaseme 300 Bq/m³ ületamise korral on tööandja kohustatud võtma kasutusele põhjendatud ja optimaalsed radoonikaitsemeetmed.
• Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 28. veebruari 2019. a määrusega nr 19 „Hoone ruumiõhu radoonisisalduse ja hoone tarindi ehitusmaterjalidest siseruumidesse emiteeritavast gammakiirgusest saadava efektiivdoosi viitetase“ on kehtestatud hoone ruumiõhu radoonisisalduse viitetasemeks 300 Bq/m³.
• Vabariigi Valitsuse 30. mai 2013. a määrusega nr 84 „Tervisekaitsenõuded koolidele“ on põhikoolile ja gümnaasiumile kehtestatud, et kooliruumi siseõhu aasta keskmine radoonisisaldus peab olema väiksem kui 200 Bq/m³.
• Vabariigi Valituse 6. oktoobri 2011. a määrusega nr 131 „Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“ kehtestatakse, et koolieelse lasteasutuse ruumide siseõhu aasta keskmine radoonisisaldus peab olema väiksem kui 200 Bq/m³.

    Radoon pääseb hoonesse peamiselt hoonealusest pinnasest (täiendavalt ka ehitusmaterjalidest ja põhjavee päritoluga olmeveest), mistõttu saab aktiivsuskontsentratsiooni optimaalsena hoida, kui hoonete projekteerimisel arvestatakse radooniga. Enne projekteerimist tuleb välja selgitada, kas hoonealuse pinnase radooni aktiivsuskontsentratsioon võib põhjustada hilisemaid probleeme siseruumides. Kuigi Eesti pinnase kohta on koostatud mitu radooniriski levilate kaarti (näiteks üldine Eesti kaart, Harjumaa, Ida-Virumaa kaardid), on kõige kindlam mõõta pinnase radooni aktiivsuskontsentratsiooni. Nimelt varieerub pinnase radoonisisaldus ka üsna piiratud maaalal, kuna seda mõjutavaid tegureid on palju. Kui hoone kasutusotstarbest lähtuvalt on siseõhu radooni aktiivsuskontsentratsioon õigusaktidega reglementeeritud, kuid mõõtmisi ei tehta või mõõtmiste tulemusena selgub, et pinnases on radooni aktiivsuskontsentratsioon üle 50 000 Bq/m³ (või raadiumi aktiivsuskontsentratsioon üle 45 Bq/kg), tuleb radooniohu vältimiseks kavandada radooniohtu minimeerivad meetmed (vt ka EVSi standardit 840:2017 „Juhised radoonikaitse meetmete kasutamiseks uutes ja olemasolevates hoonetes“). Kõrge radooniriski levialadel on radooni mõõtmine pinnases ja radooni vähendamismeetmete kavandamine tungivalt soovitatav ka siis, kui siseõhu radooni aktiivsuskontsentratsioon ei ole reglementeeritud. Kui radooni aktiivsuskontsentratsioon pinnases on vahemikus 10 000– 50 000 Bq/m3, tuleb tagada tarindite radoonikindlad lahendused (vt EVS 840:2017). Kui hoonealune pinnas on väikese radoonisisaldusega (radooni aktiivsuskontsentratsioon <10 000 Bq/m3), tuleb tagada hoone ehitamisel / rekonstrueerimisel hea ehituskvaliteet (vt EVS 840:2017). Pärast hoone valmimist ja juba kasutusel olevas hoones tehakse radooni aktiivsuskontsentratsiooni kontrollmõõtmised siseruumides.

  Juhised radoonikaitse meetmete kasutamiseks uutes ja olemasolevates hoonetes:

                                   EVS 840:2017    ( EESTI STANDARDIKESKUS MTÜ- www.evs.ee)

 

EESTI radoonikaart: 
https://www.envir.ee/sites/default/files/radoonikaart.pdf

EU direktiiv 2013/59 EURATOM:
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32013L0059   

Keskkonnaministeerium- Töökohtadel tuleb radooni mõõtma hakata!   

 https://www.envir.ee/et/node/12536